Vaimude Jaam

Lugesin ühe koduse tööna "Vaimude jaama". Mul pole ammu korraga tekkinud nii palju vastuargumente ja samal ajal nõustuvaid mõtteid. Panen mõned neist siia kirja ja juba kahetsen, et lugemise ajal märkmeid ei teinud.
Guugeldasin ka autorit, kelleks Elo-Maria Roots, kes sai 2014. aastal aasta kirjaniku auhinna just antud teose eest. Huvitav oli see, et enne auhinna kätteandmist otsustati maha pidada nö läbivaidlemine, kinnitamaks, et tegu on tõesti ühe Eesti valupunktiga. Auhindade kättejagamisel suutis autor samuti ühe perfaormanci korraldada. Seetõttu tundub, et ta samastas end väga otseselt loo peategelasega.
Mõned ideed, millega nõustun:

•  Esiteks "panoptikum" ehk siis idee vangla pidamisest, kus vangid peaksid olema pideva jälgimise all, et nende edusammud paremaks saamisel oleksid kogu aeg jälgitavad. Ka mulle on seesama seos tekkinud Stuudiumi või Ekooliga. Eriti märkuste kirjutamine, kus info jõuab enne vanemani kui laps ise selle infoga.  Samuti kuulsin hiljuti üht lapsevanemat ütlemas, et tema lapse klassis kasutab õpetaja ekooli ka hirmutusvahendina, stiilis, et eks kodus siis näete, kes teist täna märkuse sai. Või siis: "Meie klassis läks paaril lapsel kontrolltöö halvasti, aga kodus ise vaatate koos vanematega!". Selline ekooli kasutamine muudab töörista karistusvahendiks.

• Teiseks olen nõus, et koolisüsteemi ei saa nimetada demokraatiaks. Ma polegi päris hästi aru saanud, kas seda üldse oleks vaja teha või miks seda tehakse. 

• Kolmandaks on mind samuti vaevanud laste valikuvõimaluste vähesus koolis. Kaasarääkimise võimalusi praktiliselt ei ole ja neid tekitades on tunne nagu astuks kolleegide või juhtkonna varvastele. Mis omakorda näitab, et ka õpetajate valikuvabadus on teatud määral piiratud. 

• Nõustun ka sellega, et Eestis on liiga vähe alternatiivharidust pakkuvaid koole, eriti arvestades seda, et erakoolide rahastuse ümber käib suur sagimine. See jätabki mulje, et eesti ühiskond tahab vormida täpselt ühesuguseid inimesi, keda hiljem mugavalt oma süsteemi sulatada.

Mõned ideed, mida arvan, et vajaksid veel arendamist:

• Õpilastele täieliku valikuvabaduse andmine.
  Siin näen kahte suurt ohukohta- esiteks valib laps tavaliselt mugavama variandi ja selle haridust või haritust üles ehitada on keeruline. Kuidas suunata laps tegema kasulikumaid/efektiivsemaid valikuid? Täiskasvanutel paraku on selles, mida eluks vaja, rohkem elukogemusi. Tundub, et iga laps alustab jalgratta leiutamist. Oma lastelt saadud kogemustele toetudes tean, et kui valitud väljakutse ületab teadmisi/oskusi, siis jääb selle lahendamine sinnapaika. Selleks on neuroteaduses välja toodud ka positiivse õppimise tsükkel. Samas raamatu järgi on ka laste suunamine kuidagi vabadusele vastukäiv.
  Teiseks suureks ohukohaks on tänapäeva lastevanematelt saadud peegeldused ühiskonnast. Praegu on suureks valukohaks noored vanemad, kes on saanud elus palju vabalt valida või elanud mugavat elu ehk valinud mugavamad valikud. Sellistel inimestel on psühholoogiliselt raske toime tulla olukorraga, mida nad ei ole ise valinud või mis osutub keeruliseks. Näiteks hiljutine juhtum Eestist, kus ema jättis 9 kuuse lapse vankrisse kinnitatuna koju näljasurma surema ja valis mugavama ning tuttavama valiku- minna peole ja jätkata elu vanal viisil. Kui politsei ta lapse mõrvas kinni pidas, ei avaldanud ta ka kahetsust ning ütles, et lihtsalt ei tahtnud seda last, see oli ebamugav. Ühiskond mõistis vanema hukka, kuid ma ei ole näinud arutelu sellest, mis võis inimese nii kaugele viia. Meedias on kajastatud ka teemasid, kus vanemad on imiku vastu seina surnuks löönud, kuna laps lihtsalt ei jäänud vait ning nuttis. Taolised olukorrad panevad mind mõtlema, kuidas koolikorda nii üles ehitada, et me saaks ka stressiolukorras hakkama, teisi kahjustamata või neile surma toomata.

• Üheks mind häirivaks teemaks antud raamatus oli ka opositsioonile vähese sõnavabaduse andmine. Kajastatud oli peategelase seisukohti, sügavuti ning erinevatele teostele viidates. Samas vastaspoolele anti minimaalselt sõna ning sedagi
  
  klišeelikult, neid rumalana näidates.

Kuna minu isiklik põhjus, miks hariduse juhtimist tahtsin tulla õppima, ongi erakooli rajamise soov, mis pakub aktiiv- ja õuesõppe võimalust, siis oli see lugemine väga huvitav. Samas ei oleks ma nii lõplik ja äärmuslik, kuna ühiskond on pidevas muutumises ning sellega tuleb hariduses ka kaasas käia.