Varjutamas keraamikakojas
Kohtusin Triinuga Tallinna Ülikooli ELU (Erialasid Lõimiv Uuendus) projekti kaudu. Ta jäi mulle kohe meelde, kuna üsna projekti alguses ütles ta midagi väga ebaeestlaslikku: "Nii tore on siin projektis osaleda, kuna ma juba kartsingi, et saan ülikooli raames ainult kursusekaaslastega läbi käia ja uusi tutvusi ei leiagi."
See pani kohe mõtlema, et tegemist on avatud suhtlejaga. Veidi aja pärast sain teada, et Triinul on oma keraamikatöökoda Mustamäel ning ta alustas sellega alles hiljuti.
Kui aga loengus selgus, et tuleks minna vaatlema mõnd juhti, kes ei ole otseselt seotud hariduse valdkonnaga, siis tuli tema mulle meelde. Osaliselt seetõttu, et tahtsn igal juhul leida aja, et töökotta uudistama minna, kuid ka selleks, et tegemist on algaja ettevõtjaga.
Tundsin, et tema on olnud kunagi seal, kus olen mina praegu (unistaja, kes mõtleb, kuidas unistusi realiseerida) ja lootsin, et tema lugu kuuldes saan sellest killukese endale võtta ja sellega tööd tegema hakata. Kuigi külastus on veel värske, siis tunnen, et viimases oli mul õigus.
Vaatluspäev algas sõna otseses mõttes väga tormiliselt. Hommikul koduõuele minnes avastasin, et oma tavapärases kohas ei seisa mu autot. Telefoni uurides selgus, et mu mees vajas seda hommikul ja sõitis sellega u 5 km kaugusele Viimsi keskusesse ning soovitas mul bussiga keskusesse minna ja sealt autoga edasi Mustamäele sõita.
Vaatasin kiirelt bussigraafikuid ja leidsin sobiva bussiaja, peatusesse jõudes selgus, et tegemist oli eraliiniga ning seal roheline sõidukaart ei kehti. Oli vaja sularaha, seda mul ei olnud. Järgmine buss väljus alles tunni pärast ning siis oleksin kohtumisele hiljaks jäänud.
Otsustasin kasutada Uberi või Taxify abi, kuid selgus, et telefon, mille plaanisin autosõidu ajal täis laadida, oligi juba tühjaks saanud. Seega ei saanud ka hilinemisest teada anda.
Otsustasin vaatluse ära jätta, koju minna ning seal Triinule teada anda.
Kodu poole kõndides tekkis allaandja tunne. Mõtlesin ümber ja tekkis mõte need tühised 5 km joostes minna. Tavaliselt poleks sellest hullu olnud, aga sattus olema just see neljapäev, kus oli tohutu tuisk ja õhtuks anti ka tormihoiatus. Riietus ei olnud mul paraku ka jooksmiseks vastav ning puudusid kindad- need ootasid mind autos. Kohale jõudes olin täiesti läbi külmunud, eriti käed, mida tuisu eest näo varjamiseks kasutasin.
Mustamäele jõudes oli külm nö kontides ja raske oli esialgu vaatlusele keskenduda, kuid ikkagi oli selline võitja tunne sees. Ees ootas mind meeldiv ja hubane stuudio.
Triin rääkis oma teekonnast, mis oli ta keeraamikastuudio avamiseni viinud. Nimelt töötas ta aastaid raamatupidajana, kuid tundis, et töö on liiga abstraktne ning tahaks suunda muuta. Ta otsustas õppida midagi, mida saaks oma kätega teha. Esialgu oli plaanis Haapsalu Kolledžisse mööbli restaureerimist õppima minna (huvi selle vastu oli näha ka stuudio sisustuses). Kahjuks jäi ta sisseastumisel joone alla. Paar päeva hiljem helistati kolledžist, kuid Triin ei saanud kohe vastata. Tagasi helistades selgus, et üks kandideerija oli kohast loobunud ning kõne tehti, et uurida, kas Triin oleks huvitatud. Paraku oli juba helistatud ka järgmisele inimesele, kuna kõne oli jäänud vastamata. Seega jäi ta uuesti kohast ilma.
Ta otsustas minna Kuressaarde keraamikat õppima, esmalt just seetõttu, et kooliajal oli see talle huvi pakkunud. Nüüd teemasse süvenedes, kasvas huvi veelgi. Ühe kaasõpilasega otsustati luua oma keeramikastuudio.
Stuudio asub Sütiste teel, bussipargi kõrval ning hoone kuuluski varem Tallinna Linnatranspordile. Hoone sai uue välimuse, remondikuuri ja sisustuse. Triin kirjeldas ka teekonda, kuidas hoone leiti ning sisustati. Mulle suureks üllatuseks otsustasid naised maja korda teha laenude abita ning kogusid enne pikalt raha. Usun, et see kajastub ka stuudios ringi vaadates- kõik on läbimõeldud ning kaatlutletud.
Samuti rääkisime algaja juhi raskusest ning firma käimalükkamise takistusest. Kuna hetkel on käimas neil esimene tööaasta, siis tullakse kuludega toime, kuid endile palka veel maksta ei saa, seetõttu teeb Triin kõrvalt veel ka raamatupidamist. Mis veelgi imetlusväärsem, õpib ta EKAS keskkonna disaini, vaatluspäevalgi olid tal kaasas geomeetria loengu materjalid, et pauside ajal koduseid töid teha.
Mul on väga hea meel, et olenemata takistustest kohale jõudsin. Mul oli sel päeval päris palju kõrva taha panna, kuid olulisem on siin:
1. Kes teeb, see jõuab. alati on võimalik leida vabandusi, miks olla turvaliselt seal, kus on harjumuspärane. Triin on minu jaoks hea näide julgusest ja pealehakkamisest ning seda kõike veel kodu, perekonna, teise töö ning õpingute kõrvalt. Vahel unustan ennast haletsusse, et mul on raske kõikide enda valikutega toime tulla, kuid sellised "äratajad" mõjuvad värskendavalt.
2. Kuna soovin ka ise alustada erakooli loomisega, siis sain selleks mitmeid kinnitavaid sõnu ning samas ka reaalsuskontrolli hetki.
3. On oluline leida inimesi, kellega maailma asju arutada. Kuskilt on kõrvu jäänud mõte, et me oleme just nii teadlikud, kui palju on meie ümber nö erinevaid peegleid,kes meile meid endid tagasi peegeldavad. Mida ühekülgsem on seltskond, kellega lävime, seda kitsam on tagasiside, mida meie kohta tagasi peegeldatakse. See on ehk kaudselt ka Triinu mõte, et on oluline vahel uute inimestega tutvuda.
Mõned päevad külmetushaiguse ravimist oli seda väärt :)
See pani kohe mõtlema, et tegemist on avatud suhtlejaga. Veidi aja pärast sain teada, et Triinul on oma keraamikatöökoda Mustamäel ning ta alustas sellega alles hiljuti.
Kui aga loengus selgus, et tuleks minna vaatlema mõnd juhti, kes ei ole otseselt seotud hariduse valdkonnaga, siis tuli tema mulle meelde. Osaliselt seetõttu, et tahtsn igal juhul leida aja, et töökotta uudistama minna, kuid ka selleks, et tegemist on algaja ettevõtjaga.
Tundsin, et tema on olnud kunagi seal, kus olen mina praegu (unistaja, kes mõtleb, kuidas unistusi realiseerida) ja lootsin, et tema lugu kuuldes saan sellest killukese endale võtta ja sellega tööd tegema hakata. Kuigi külastus on veel värske, siis tunnen, et viimases oli mul õigus.
Vaatluspäev algas sõna otseses mõttes väga tormiliselt. Hommikul koduõuele minnes avastasin, et oma tavapärases kohas ei seisa mu autot. Telefoni uurides selgus, et mu mees vajas seda hommikul ja sõitis sellega u 5 km kaugusele Viimsi keskusesse ning soovitas mul bussiga keskusesse minna ja sealt autoga edasi Mustamäele sõita.
Vaatasin kiirelt bussigraafikuid ja leidsin sobiva bussiaja, peatusesse jõudes selgus, et tegemist oli eraliiniga ning seal roheline sõidukaart ei kehti. Oli vaja sularaha, seda mul ei olnud. Järgmine buss väljus alles tunni pärast ning siis oleksin kohtumisele hiljaks jäänud.
Otsustasin kasutada Uberi või Taxify abi, kuid selgus, et telefon, mille plaanisin autosõidu ajal täis laadida, oligi juba tühjaks saanud. Seega ei saanud ka hilinemisest teada anda.
Otsustasin vaatluse ära jätta, koju minna ning seal Triinule teada anda.
Kodu poole kõndides tekkis allaandja tunne. Mõtlesin ümber ja tekkis mõte need tühised 5 km joostes minna. Tavaliselt poleks sellest hullu olnud, aga sattus olema just see neljapäev, kus oli tohutu tuisk ja õhtuks anti ka tormihoiatus. Riietus ei olnud mul paraku ka jooksmiseks vastav ning puudusid kindad- need ootasid mind autos. Kohale jõudes olin täiesti läbi külmunud, eriti käed, mida tuisu eest näo varjamiseks kasutasin.
Mustamäele jõudes oli külm nö kontides ja raske oli esialgu vaatlusele keskenduda, kuid ikkagi oli selline võitja tunne sees. Ees ootas mind meeldiv ja hubane stuudio.
Triin rääkis oma teekonnast, mis oli ta keeraamikastuudio avamiseni viinud. Nimelt töötas ta aastaid raamatupidajana, kuid tundis, et töö on liiga abstraktne ning tahaks suunda muuta. Ta otsustas õppida midagi, mida saaks oma kätega teha. Esialgu oli plaanis Haapsalu Kolledžisse mööbli restaureerimist õppima minna (huvi selle vastu oli näha ka stuudio sisustuses). Kahjuks jäi ta sisseastumisel joone alla. Paar päeva hiljem helistati kolledžist, kuid Triin ei saanud kohe vastata. Tagasi helistades selgus, et üks kandideerija oli kohast loobunud ning kõne tehti, et uurida, kas Triin oleks huvitatud. Paraku oli juba helistatud ka järgmisele inimesele, kuna kõne oli jäänud vastamata. Seega jäi ta uuesti kohast ilma.
Ta otsustas minna Kuressaarde keraamikat õppima, esmalt just seetõttu, et kooliajal oli see talle huvi pakkunud. Nüüd teemasse süvenedes, kasvas huvi veelgi. Ühe kaasõpilasega otsustati luua oma keeramikastuudio.
Stuudio asub Sütiste teel, bussipargi kõrval ning hoone kuuluski varem Tallinna Linnatranspordile. Hoone sai uue välimuse, remondikuuri ja sisustuse. Triin kirjeldas ka teekonda, kuidas hoone leiti ning sisustati. Mulle suureks üllatuseks otsustasid naised maja korda teha laenude abita ning kogusid enne pikalt raha. Usun, et see kajastub ka stuudios ringi vaadates- kõik on läbimõeldud ning kaatlutletud.
Samuti rääkisime algaja juhi raskusest ning firma käimalükkamise takistusest. Kuna hetkel on käimas neil esimene tööaasta, siis tullakse kuludega toime, kuid endile palka veel maksta ei saa, seetõttu teeb Triin kõrvalt veel ka raamatupidamist. Mis veelgi imetlusväärsem, õpib ta EKAS keskkonna disaini, vaatluspäevalgi olid tal kaasas geomeetria loengu materjalid, et pauside ajal koduseid töid teha.
Mul on väga hea meel, et olenemata takistustest kohale jõudsin. Mul oli sel päeval päris palju kõrva taha panna, kuid olulisem on siin:
1. Kes teeb, see jõuab. alati on võimalik leida vabandusi, miks olla turvaliselt seal, kus on harjumuspärane. Triin on minu jaoks hea näide julgusest ja pealehakkamisest ning seda kõike veel kodu, perekonna, teise töö ning õpingute kõrvalt. Vahel unustan ennast haletsusse, et mul on raske kõikide enda valikutega toime tulla, kuid sellised "äratajad" mõjuvad värskendavalt.
2. Kuna soovin ka ise alustada erakooli loomisega, siis sain selleks mitmeid kinnitavaid sõnu ning samas ka reaalsuskontrolli hetki.
3. On oluline leida inimesi, kellega maailma asju arutada. Kuskilt on kõrvu jäänud mõte, et me oleme just nii teadlikud, kui palju on meie ümber nö erinevaid peegleid,kes meile meid endid tagasi peegeldavad. Mida ühekülgsem on seltskond, kellega lävime, seda kitsam on tagasiside, mida meie kohta tagasi peegeldatakse. See on ehk kaudselt ka Triinu mõte, et on oluline vahel uute inimestega tutvuda.
Mõned päevad külmetushaiguse ravimist oli seda väärt :)
Kommentaarid
Postita kommentaar