Varjutamas keraamikakojas

 ÜKS PÄEV GRUPIGA

Kodutöö nr 1

Tahtsin olla asjalik ja võtsin lahti kõik loengust saadud materjalid. Uurisin hoolega, mida on vaja teha, aga jooksin kohe esimese ülesandega vastu seina. Esimene mõte oli kirjutada FB gruppi, et mõned küsimused kirja panna, aga siis meenus, et sealses rühmas on meil ka õppejõud. Alles eile jagasin FB-s ISE järgmist postitust:

Ehk siis hakkas jube piinlik. Ise olengi SEE laps (kusjuures, päriselus olen samuti kõrgushüppes parem kui tõkkejooksus).

Siis aga leidsin üles "pilvekesega" lehe, mille Ave oli mulle eraldi paljundanud, kuna jäin loengus sellest ilma. Sellelt siis kirjutan siia meie ülesanded ja annan endast parima, et neile vastata (muudan pisut järjekorda).

Tähelepanekud

Esimesed emotsioonid töö kättesaamisel olid muidugi negatiivsed. Mõtlesin, et huvitav, kust me KÕIK peaksime selle ühise aja kokkusaamiseks leidma ja veel nii kiiresti.

Vestluse arenedes jõudis kohale esimene "point"- sel ajal, kui igaüks põhjendas, mis on need põhjused, miks ta ei saa teatud kuupäeval osaleda, sain juba kordades rohkem infot inimeste kohta kui enesetutvustuse ringis. 

Samuti oli huvitav näha, et inimeste huvid on väga erinevad. Mulle oleks küll väga meeldinud minna SEB Sügisjooksule Avet toetama ja seal melus kaaslastega tutvuda. Samas tuli arvestada nendega, kes armastavad rahulikku keskkonda ja mõnusat kohvitamist, millest ma ju samuti ise ära ei ütleks.

Kolmas tähelepanek tekkis inimeste juhiomaduste osas- üsna kiirelt oli aru saada, kes haaras ohjad ja hakkas võimalikke variante arutama. 

Märkus iseendale- siinkohal tuleks veel areneda (enne hariduse juhtimist võiks inimeste juhtimisega hakkama saada).

Tundmused

Kohtumise planeerisime eestlaslikult viimasele minutile. See tekitas küll eelneval õhtul pisut stressi. Kohe tõsiselt mõtlesin, et kuidas kodutöö valmis jõuan. Viimasel ajal on elus nii palju uuendusi ja muudatusi, et hakkab vist ärevushäire välja kujunema 😓
Jäin kohtumisele ka pisut hiljaks, kuna andsin hommikul veel koolis tundi, osalesin Pirita tee ummikus ja seejärel ootasin pikas kohvisabas. Kogu aeg oli tunne, et jään millestki heast ja olulisest ilma.
Aga Kaia toodud suhtlemiskaardid võtsid kohe ähmi vähemaks ja oli mõnus "ice break". See eristas minu jaoks tunnete inimesed ja praktilised inimesed ning üllatuslikult muutusid ka loengutest kujunenud arvamused.

Kohtumisel tekkis aga mõnus tunne, et koos on vahvad inimesed, kellel on vähemalt üks sama huvi.

Hakkasin kuulama, kuidas inimesed räägivad, lisaks sellele, mida nad räägivad.  Tundsin, et mõnda kaaslast tahaks kohe kuulata ja ise ka targaks ning oskajaks saada.

Tuleviku mõtted

Esimesena jäi kohe silma, et meie grupile sobib vist hästi kokkulepete sõlmimine virtuaalses keskkonnas. Näost näkku arutades kulutame väga palju aega ebaolulisele, netikeskkonnas on arutelu täpsem ja läbimõeldum. 

Teisena tekkis mõte, et meid on siiski liiga palju, et oleksime üks suur ja lähedane sõpruskond. Usun, et kokkuhoidva rühmana saame hakkama, kuid kindlasti tekivad huvidest ja eluetappidest lähtuvalt väiksemad rühmad.

Kaaslase vaatlemine

Vaatlesin Tiinat. Eelkõige seetõttu, et loengutest on jäänud mulle mulje, et oleme isiksustena väga erinevad ning mul oleks temalt midagi õppida. Huvitav on kuulata inimest, kelle kõne on läbimõeldud ja argumenteeritud. Ta võtab loengutes tihti sõna ja toob näiteid oma psühholoogi kogemusest. Eeldasin ka, et kuna Tiina võttis enda peale FB grupi tegemise ja talle sai ka sujuvalt Drive rühma tegemine lükatud, siis on ta kindlasti juhitüüpi ja seltskonna keskpunkt.
Täna aga nägin, et pigem on ta tagasihoidlik ja väga praktilise loomuga, täiesti erinev sellest, mida mina arvasin.

Õnneks meenub loengus öeldu, et eneseanalüüs ei ole hindeline 😀