Minu teekond

Eneseanalüüs

Minu teekond

Minu esimene ülikoolikogemus tuleb Tallinna Ülikooli Haapsalu Kolledžist, kus õppisin klassiõpetajaks ja inglise keele õpetajaks.

Peale keskkooli huvitas mind keskkonnahoid ning esialgu olin huvitatud Tartu Ülikoolis sellel erialal õppimisest. Kuna aga tahtsin kohta ülikoolis kindlustada, siis astusin ka Haapsalu Kolledžisse. Viimase valiku tegin, kuna olen suurest perest pärit ning kõige vanem laps. Seega oli lastega tegelemine ja nende õppetöös aitamine mulle tuttav olukord.

Kui katsete tulemused olid käes, siis otsustasin siiski õpetajakoolituse kasuks, eelkõige kõhutunde järgi. Kolledžis õppides sain ka kinnitust, et tegin õige valiku.

Kolmandal kursusel oli mul võimalus liituda õuesõppe kursusega ja sain sealt väga häid emotsioone ja kogemusi. Tekkis tunne, et tahaksin tulevikus ka oma õpilastele taolisi emotsioone pakkuda, see oli seotud ka keskkonnaharidusega, mis mind varasemalt huvitas.

Sellest ajendatuna võtsin Prahas Charlesi Ülikooli juures õuesõppe kursuse, mis muutis minu arusaama õpetamisest täielikult. Lisaks õuesõppe didaktikale keskenduti seal ka team buildingule ja sain juurde oskusi ning kogemusi, mida tahtsin ka Eestis õpetades kasutada, suuresti toetus sealne teooria osa Anders Szczepanski, Brita Brügge, Matz Glantzi ja Klas Sandelli teostele. Lisaks teadmistele ning kogemustele sain sealt kaasa rahvusvahelise sõpruskonna, kellega 10 aastat hiljem ikka suhtleme ning õuesõppe teemadel arutame. 

Järgneva kahe õpinguaasta jooksul osalesin veel mitmel õuesõppe kursusel ja korraldasin ka ise Läänemaa koolijuhtidele teemapäeva raames õuesõppepäeva.

Ka oma magistritöö kirjutasin samal teemal, koostasin II kooliastme matemaatika õpetajatele tunnikavad õues õppimiseks ning sain neid ka suveseminaridel tutvustada.

Prahas õppides elasime Ovcini piirkonna õuesõppekeskuses, kus tutvusime kursuseprogrammi kõrvalt ka keskuse tegemistega. Eestis olles kasvas minus igatsus taolise keskuse järele, nägin, et sellest võiks olla kasu nii õpetajale kui ka õpilasele. 

Õpetajate suvekoolis seminare pidades tundsin aga mitmel korral, et muna on tulnud õpetama kana. Reaalse kogemuse saamiseks õpetajatöös otsustasin enne „suuri tegusid” saada praktikat ning asusin tööle Viimsi Kooli 1. klassi õpetajaks. See kogemus oli vägagi kahetine.

Kuna tegemist on suure kooliga, siis on seal toimunud ja praegugi toimumas palju suuri muudatusi. Nende keskel töötamine on andnud hea kogemuse ka eneseotsinguteks. Nimelt liikusin oma klassiga peale esimest õppeaastat Viimsi Kooli väikesesse majja, mis vahepeal muutus veel ka iseseisvaks kooliks. Uskusin, et olen väikese maakooli tüüpi õpetaja, kuna sellist suhtumist propageeritakse palju. Väiksemas koolis olles aga tundsin, et sealne juhtkond ja kollektiiv on väga otseselt omavahel seotud ning iga otsus või otsustamatus kajastub kiirelt ja reaalselt ka õpetajatöös klassiruumis. Päris tihti võitlesin sisemiselt, et „olla nõus” koolijuhi visiooniga ja hoida ühtset kollektiivi ning seeläbi ka loodud kuvandit koolist.

Mõnes mõttes võib siin paralleele tõmmata „Vaimude Jaamaga”, kuid olin õpilase asemel õpetaja rollis. Tundsin, et minu ideed ja arusaamad õpilaste mitmekülgsest arendamist ei lähe kokku koolijuhi/juhtkonna arusaamadega. Trotsi tekitas just see, et mulle tundus, et väliselt püüti näidata kooli teistsugusena kui ta tegelikkuses oli ning takistuseks oli mugavus ja hirm raamidest välja astumise vastu. Võibolla ka hirm teiste arvamuse ees.

Võtsin seiukoha, et õpetan õuesõppe- ning aktiivõppemeetodite ning arusaamade järgi. Astusin pisema sammu, kui oleksin tahtnud. Kooli muutmise asemel hakkasin tegelema lastega, kes olid minu kätte usaldatud. Võtsin teadlikult otsuse, et teen oma mini-aktiivõppekeskuse, oma klassis ning proovin kaasata ka lapsevanemaid. Julgust andis juurde ka see, et oma meetoditega suutsin klassi õppeedukust tõsta ning motiveerida lapsi kodanikualgatuslikest üritustest ning tegemistest osa võtma. Käisime olümpiaadidel ning võistlustel. Usun, et just see oli ka põhjus, miks mind koolis hoolimata minu vastakatest arvamustest veel ka nö alles hoiti.

Kui olin „oma” lapsed viinud kuuendasse klassi ja näinud neid edukalt elus edasi liikumas, tundsin, et nüüd olen midagi saavutanud ning läbinud ka selle praktilise õpetajatöö kogemuse, mille olin endale eesmärgiks seadnud. Õpetajatöö positiivne külg on ka see, et kuue õppeaasta jooksul muutuvad lapsed väga südamelähedaseks ja koosolemise rõõm on suur.

Lapsehoolduspuhkusele jäädes tundsin kergendust, et sain õpetajatööga kaasnevatest pingetest eemale ning olin oma peas teinud plaani, kuidas antud aega „targalt” planeerin ning õuesõppe kooli/keskuse ideed arendan. Kuid erinevalt esimese lapse sünnist (kes sündis ülikooli teise kursuse lõpus), tõi teise lapse sünd endaga kaasa palju ootamatusi, sealhulgas enneaegsest sünnist tingitud raskused. Nii sai „targalt” planeeritud ajast hoopis teatud ajaperioodil ellujäämiskursus. Mingil ajal olin ma endalegi ootamatult muutunud miks-see-minuga-pidi-juhtuma-tüüpi inimeseks, seda külge ei olnud ma enda puhul varem näinud. Tagantjärele analüüsides sain aru küll, miks see minuga juhtus- see oli õppetund, kuidas väga keerulises elusituatsioonis toime tulla. Sain aru, et ootamatusi võib tulla igal pool ette, ka minu planeeritud keskuse rajamisel.

Tekkis teatav ebakindlus, et ehk ei ole ma siiski „oma asja” rajamiseks piisavalt oskuslik, teadlik või haritud. Hakkasin uurima võimalusi, kuidas seda parandada. Nii sattusingi hariduse juhtimise eriala juurde. Sain kokku Eve Eisenschmidtiga, kes oli mulle varem tuttav Haapsalu Kolledži direktrissina ning otsekohese ja ausa inimesena. Tema arvamus, kuidas edasi minna, oli mulle oluline.

Nii sattusingi õppima hariduse juhtimist. Siin õppides olen juba paari kuuga aru saanud, kui palju keerukam oleks mu teekond oma kooli/keskuse rajamisel olnud, kui oleksin selle sammu vahele jätnud. Samuti on see mind kokku viinud paljude inimestega, kes mõtlevad ja tegutsevad sarnase väljundi suunas, see on tohutu ressurss- neile lisaks veel ka õuesõppe koolitustelt saadud sõbrad, endised ja praegused kolleegid (läksin tagasi suurde Viimsi Kooli klassiõpetajaks). Hakkan mõistma, kui oluline on omada paljusid eriilmelisi inimesi enda ümber, kellega ehk tulevikus moodustada tugev ja teadlik meeskond.

Negatiivseid kogemusi oskan tagantjärele rohkem hinnata. Töötamise ajal oli mul juhile palju etteheiteid, kuid praegu end analüüsides näen, et ehk oleksin ise samu vigu teinud, kui võimalus oleks olnud.

Kuigi ma ei ole olnud ülikoolis mitmete korralduslike küsimustega päris rahul, siis tean, et siin erialal õppimine on palju teadlikum ja sihilikult suunatum ning läbimõeldum, kui siiani minu haridusteel tehtud otsused.